IN MEMORIAM – BORIS AUKSMANN
Asta ja Boris Auksmann 2018. aasta septembris (Foto: Enn Auksmann)
Los Angelese eestlaskond on ehitatud põlvkonna poolt, kes andis kõik selleks, et meie keelt ja kultuuri siin kaugel läänekaldal elus hoida. 2. septembril 2020. aastal lahkus meie seast Boris Auksmann, keda võib pidada legendaarseks kujuks, kes oli aktiivne praktiliselt igas organisatsioonis Los Angeleses ning võttis elu lõpuni osa igast üritusest, mida siin korraldati.
Boris Auksmann on võib-olla intelligentseim inimene, kellega olen kunagi tuttavaks saanud. Ta omas PhD kraadi insenerina, oli õppejõuks California Tehnikaülikoolis (CalTech), hiljem töötas kohtuprotsesside eksperdina, kus teda palgati õnnetuste ja avariide rekonstrueermiseks. Ta rääkis tihti – ja talle meeldis rääkida – kuidas sai advokaate irriteerida, näiteks sellega, et ta kasutas kohtus arvutuslükatit ja mitte kalkulaatorit, või kuidas temalt nõuti “ülejäänud” dokumente, mida kohtu ees ei esitatud. Boris tegi korduvalt selgeks: teda palgati ühe rapordi kirjutamiseks, mis kuulub kliendile, ja muid pabereid pole.
Boris oli Los Angelese Eesti Maja juhatuses umbes (ainult!) pool sajandit. Kui tehti Eesti Majale kapremont (seoses kõrval kruntide ostmisega), siis võis näha, kuidas Boris ei olnud mitte lihtsalt mõtleja-professor, vaid ka tegija, kuldsete kätega töömees.
Oli vaja toru parandada? Küsi Borise käest"! Miks vool elektrikontakti sisse ei tule? Anna töö Borisele! Hei, Boris: kas parkett on õigesti pandud? Vastus oli tavaliselt “ei”, ja siis ta näitas, kuidas edasi teha. Pole midagi imestada, sest ülikooli ajal teenis Boris raha puuraidurina, nii et tööd ta ei kartnud! Ja muuseas, ta oli alati valmis rääkima, kuidas puuraidurite laagris hommikusööki valmistati.
Boris Auksmann oli Los Angelese Eesti Seltsi juhatuses (vaid!) 40 aastat. Enne Eesti taasiseseisvumist oli Seltsil olemas Välisvõitluse fond, mille esimeheks Boris oli kuni fond likvideerimiseni pärast 1991. aastat. Traditsiooni korras kuulus EV aastapäeva aktuse lõppsõna temale. Kes ei tea ega mäleta: oli igasuguseid aktsioone mida siin korraldati, näiteks tehti Eestit tutvustavaid raadiosaateid ja korraldati pikett, kui Nõukogude Liidu näitus käis 1978. aastal LA Convention Centeris. Toetussummad tulid LA Eesti Seltsilt, õigemini Välisvõitluse fondist.
Kirikus ja EELK kiriku juhatuses võis alati leida Boris ja Asta Auksmanni. Seda tegid nad koos, kuni koroonaviirus kiriku uksed ajutiselt sulges.
Kui Eesti Majas olid mingid muusikalised etendused, kui esitati mõni referaat Eestist tulnud külaliste poolt vms, olid Auksmannid alati kohal. Kui Los Angeleses tuli kokku Metsaülikool, võis neid seal leida. Eesti Köök, seenioride koosolekud, laulukoorikontserdid, jõulupuud, jaaniööd parkimisplatsil – kindel see, et Boris ja Asta olid kohal.
Boris kuulus Korp! Rotaliasse ja tema kaasvennad mäletavad hästi, kuidas ta inseneri täpsusega nõudis, et “rapiirid olgu teritatud”. Auksmannid tantsisid ka mitukümmend aastat rahvatantsu, mis oli mitte ainult lõbus, vaid ka hea trenn, mis aitas Borisel elada 93 eluaastat.
Võib-olla kõige paremad mälestused jäävad aga kuulsast Saunaklubist. Peale soome sauna Burbankis tulid saunalised külla sinna, kus mu vanemad tänapäevani elavad. Saunaklubis arutati, vaieldi, esitati arvamusi väga veenvalt ja valjusti. Nagu öeldakse, iga mees oma sõiduvees. Boris jagas koos teistega oma tarkust ja nagu öeldud, teadis palju, igal alal. See jutuajamine tegelikult algas saunas sees, sest uued omanikud (ka soomlased) palusid vaikust saunas kuna korraga oli saunast saadud “spaa.” Nagu Boris ütles, “Mis kurat, spaa see siis on? See on saun!” Ühel õhtul oli juba üks mees saunalaval, kui eestlased sisse astusid. Boris istus ta kõrvale. “Hi, I’m John,” ütles võõras. – “I am Boris.” Saunakaaslane oli näitleja John Travolta.
Kõige jutukamad õhtud kulusid aga tähtsatele teemadele, näiteks kuidas autot parandada (minu auto oli tollal kogu aeg rikkis), kuidas aknaid pesta (Borise soovitus: Coca-Colaga), ja muidugi räägiti lõpmatult jookide ja söökide degusteermisest. Meelde on jäänud palju. Alles nädala eest jagasin oma pojaga Borise teadmisi: “Tead, et kui viin on kartulist aetud, siis ei tule kunagi peavalu.” Kardan aga, kui kogus on liiga suur, siis ka kartuliviin rikub tervist.
Sügav kaastunne abikaasa Astale. Meie generatsioon on tänulik, et sellised tegijad on hoidnud elus meie pisikest kogukonda.
Puhka rahus, Boris!
Edgar Kaskla
Los Angelese Eesti Selts